Blue Stockholm and Pavlov Dogs

Kuraatoritekst

Vangile ei meeldi trellid. Või kas alati?

Patareis, ehitises, mis on hoidnud inimesi päriselt vangistuses, näib see küsimus esmapilgul kohatu. Heidi Ulmani näitus algab sealt, kus trellid ei ole rauast. Kunstnikku huvitavad vanglad, mille ehitavad ellujäämisinstinkt, kuulumisvajadus, õpitud reaktsioonid ning perekonna ja ühiskonna ootused. Piiravad struktuurid on saanud osaks inimeste turvalisusest, armastusest ja peamiselt iseendast.

Blue Stockholm tähistab meeleseisundit, mitte linna ega diagnoosi. See on külm turvalisus – tuttavaks muutunud vangistus, millest lahkumine võib paista ohtlikum kui sinna jäämine. Sinine on sisemine kliima, millega liitub kunstniku lapsepõlvest pärit kujund ruudulisest päikesest – valgusest, mis jõuab inimeseni läbi trellide. Valgus on olemas, kuid selle kuju määrab muster, läbi mille seda vaadatakse.

Pavlov Dogs osutab instinktidele ja kujundatud reaktsioonidele. Signaal kõlab ja keha reageerib enne, kui mõistus jõuab valida. Varakult õpitakse, milline käitumine toob tunnustuse, milline roll tagab kuulumise ning mida nimetatakse heaks eluks. Haridus, töö, suhe, küllus ja turvalisus võivad inimest kanda või teisalt olla nähtamatud trellid. Heidi Ulmani maailmas võivad signaalideks olla perekonna heakskiit, edu, häbi, armastus, hirm tõrjutuse ees või soov olla oma hõimu vääriline liige.

Sotsiaalne tingitus toetub millelegi väga vanale: vajadusele jääda ellu. Hõimust väljajäämine tähendas otsest ohtu elule. Sestap võib inimene kaitsta ka struktuuri, mis teda piirab, sest see lubab kuuluvust ja tuttavlikkust. Marionettnukk ei näe niite, mis teda liigutavad. Samuti ei pruugi inimene märgata, millal tema valikud on hakanud kordama perekonna, kultuuri või hirmude ette kirjutatud liigutusi.

Ulmani suured õlimaalid annavad neile sisemistele mehhanismidele kehalise kuju. Sürrealistlikud figuurid tarduvad, peituvad juuste ja kaitsekihtide taha, jäävad klaasi lõksu või sirutuvad hapra sidemega teise inimese poole. Need on tajupunktid, mille kunstnik Varjunägijana elu harjumuspäraste kulisside tagant nähtavale toob.

Maalid ei jää üksnes seintele, vaid jätkuvad ruumi hajutatud installatsioonide, metronoomide tiksumise, pimeduse ja külastaja enda liikumisega. Näituseruum osaleb tähenduste loomises: suunab tähelepanu, katkestab harjumuspärase vaatamise ning laseb tajuda, kuidas keskkond võib keha ja mõtet juhtida.

Pimedal ajal liigub külastaja näitusel taskulambi valgel, valides ise, mida pimedusest esile tuua ja mis varju jätta. „Blue Stockholm and Pavlov Dogs“ on enamat kui klassikaline maalinäitus, pakkudes vaimset maastikurännakut või omamoodi psühholoogilist teemaparki, mille atraktsioonideks on vaataja ootused, hirmud, mälestused ja äratundmised. Iga heli, ese, vari või valguslaik võib saada signaaliks, millele reageeritakse juba enne tähenduse sõnastamist.

Patarei Merekindlus kui endine vangla muudab need kujundid teravamaks. Näitus ei võrdsusta ajaloolist ja füüsilist vangistust argise sotsiaalse surve või inimese sisemiste piirangutega, vaid asetab need ebamugavalt lähedale.

Näituse keskmes on metamorfoos – endise mina lagunemine ja uue arusaama valuline sünd. Heidi Ulmani teosed liiguvad tardumusest ja peitumisest nägemise ja sideme loomise poole.

Valgus ei kaota trelle, vaid muudab need nähtavaks. Patarei on selle teekonna tunnistaja, kus vabadus algab nägemisest.